Minu armas Porkuni, tibake Tamsalut ja Uudeküla kalmistu 5.veebruar 2012

Alati kuuluvad just Sellised Majad selliste kätte, kes unustavad talveks aiatoole ja muud prahti maja ümber.

(Lääne Virumaa, Rakvere- Väike Maarja teelt, Kullenga ristist Porkuni poole)
Ainult väga uudishimulikud sõidavad vaatama, kuidas tuttavad paigad talvel paistavad.

Uskuge, esimesel pilgul veidrad. Paigad magavad ja ootavad kevadet.

Seekord sai sõiduplaani Porkuni.

Porkuni on küla Lääne Virumaal, kus kõige tähtsam on järv. Tegelikult on järvi neli, aga kuna need on omavahel ühendatud, siis oleks nagu üks järv. Ja järve keskel on saar. Mitu saart. Üks on paigal, teised ujuvad. . Sest kui kubjas Kaiet endale ei saanud ja ta koos heinasületäiega vette lükkas sai heintest saar ja Kaie nutust Kaieallikas...

Porkuni järvest saab alguse Valgejõgi. Mulle meeldib uskuda, et 13 sajandil sõitsid siia Soome lahest Taani laevad.

Väga romantilised on Porkuni legendid. Välja arvatud preili Barbara von Tiesenhauseni lugu. See, kui vennad oma õe jääauku uputasid (viimane variant vist Kati Murutarilt)

Ühele neist saartest, Küngassaarele, ehitas Tallinna piiskop von Borch linnuse. Sealt ka nimi Borkholm. Kui valdused Tiesenhausenite kätte läksid valmis 1874 aastaks kaunis mõisahoone, mida minu ajal Porkuni lossiks kutsuti. Lossi mõõtu ta ju oli ja väärikas ka

Porkuni seostus peale järve minu kooliajal kurtide lastega. Nende koolile kuuluv maa-ala oli suur ja ega me seal eriti kolada tohtinud. Vähemalt me ise arvasime nii. Kuna meie nõuka aegne haritus oli olematu, siis me arvatavasti pelgasime neid, kellest aru ei saanud.

Veidi koolist, netiallikaid kasutades:

Porkuni Kurtide Kool oli toodud Vändrast 1924 aastal sajakonna õpilasega ja tegutses eduka ja arenguvõimelisena 2001 aastani. Kool kolis natsionaliseeritud lossi ja ruumid kujundati ümber.

1953 aastal jäid elu- kui õpperuumid kitsaks ja sellepärast ehitati Raul Kivi projekti järgi uus suur maja.

Kui ma veel ajalooga kursis polnud, siis arvasin, et Porkunis oli kaks lossi - uus ja vana.

Porkunisse peate kindlasti minema. Kui juhtumisi suvel järv kuivanud pole, mida on ka juhtunud, siis tasub minna suvel. Loodus on seal kaunis. Eriti maalilise pildi saab, kui ronida vana linnuse värvatorni, mis restaureeriti 1980 kooli muuseumiks ja kuhu tekitati 1992 Paemuuseum.

Väga põnev ja saab palju teadmisi.

Mina ja Porkuni:

Sealses järves õppisin vett usaldama.

Sinna viisin oma lapsed samal eesmärgil.

Porkunis toimus võsaleer ehk Rakvere rajooni noorte suvepäevad. Kes ei tea, siis see oli nädalane telklaager peale keskkooli lõputunnistuste saamist. Kui te arvate, et tegemist ideelise ja ontliku ettevõtmisega, siis eksite. Terved ööd käis üks tants ja tagaajamine.

Porkunisse oli minu kodukohast seitse kilti. Paras jalgrattaga vändata.

Arvan, et olin talvel Porkunis esimest korda elus.

Ja piltidel, mis pildistatud päeval, mil termomeeter näitas alla kahekümne miinuse, on omaette väärtus.

Tibake TAMSALUt

Tamsalu, kuhu Porkunist edasi sõitsime, oli minu jaoks raudteejaam, kust sai rongiga Tartusse ja Tallinnasse.

Lihtsalt tuli hommikul vara minna Väike Maarjast bussi peale, sõita kümmekond kilomeetrit ja siis jaamahoonest pilet osta ning rongi oodata. Jaamas oli suur ja soe ahi ning puust pingid.

Õhtul algas kõik teistpidi: Tartust või Tallinnast rongi peale ja Tamsalust bussiga koju.

Tallinn - Tartu raudtee ehitati 1876 aastal ja nii hakkaski ümber selle tekkima asula.

Nii nagu Väike Maarjas, oli ja on ka Tamsalus keskkool. Maarjakad eriti tamsalukatega ei suhelnud. Miks, ei tea.

Nüüdne talvine Tamsalu suudab üllatada. Ka siia on jõudnud kaasaja raudtee platvormi uuendamine ja mis kõige uskumatum - tunnel ülekäigukohal.

Mäletan, et noorpõlves tuli mõnikord läbida tõeline katsumus: kui buss peatusse jõudis võis jaamas seista kilomeetri pikkune kaubarong ja teisele poole minekuks tuli vagunite vahelt läbi manööverdada. Oi kuidas ma kartsin seda minekut. Oli kohe selline tunne, et nüüd nüüd hakkab rong liikuma.

Mõnikord juhtus nii, et korraga tulid sisse nii Tallinna poole minev, kui Tartusse sõitev Minski rong. Siis teadustati mögafonist, et Tartu rong väljub teiselt teelt. Nii tuli ruttu sinna teisele teele minna. Enne Tallinna rongi. Päris sürr oli seista kitsukesel platvormil kahe rongi vahel.

Rong jõudis Tartusse kümme minutit enne kümmet. Ettevalmistusosakonna loengud ülikoolis pühapäeviti algasid kell kümme. Aga me siis jooksime.

Aastaid pole ma Tamsalust rongi peale läinud.

Aastaid pole mul Tamsalusse asjagi olnud.

Nüüd siis sai tehtud põgus pooletunnine sissepõige ja mõned pildid.

Tunnel nagu suures linnas. Teadupärast ongi tegemist linnaga.
Tartu poole...
Tallinna poole...
Vana vaksal, kuhu kellelgi enam asja pole.

ja kurb maja keset linna...

Tamsalust välja sõitsime teist teed pidi. Läbi Uudeküla ja Naistevälja. Põikasime sisse Uudeküla kalmistule, kuhu on maetud Uudeküllid.


Lihtne värav sinna, kust enam tagasi ei tulda

Uudeküla ajalugu räägib sellest, et küla asus Ambla kihelkonnas. Kuna Amblasse oli ligi kakskümmend versta, otsustasid küla elanikud 20 sajandi alguses oma surnuaia rajada. See plaan läkski korda. Veel on küla tuntud sellega, et peaaegu kõik perekonnanimed on tuletatud küla nimest ( Uudeküll, Uudevald, Uudelinn, Uudemets jne.)

Külal on koduleht ja väärikas ajaloouurimus http://web.zone.ee/uudekyla/


.....,,,

Edasi suundusime läbi Naistevälja Lasila poole. See on üks mu lemmikteedest, sest ega meile põhjas neid languseid ja tõuse eriti jätku.

Naistevälja kohta räägib legend, et kõik mehed saanud sõjas surma ja naised hakkasid seejärel põldu harima.

Siin teel oleme me olnud. Aasta tagasi.

Jälle üks päevake looja karja läinud, nagu vanaema Nete tavatses ütelda.