Alustan karulaugupaanikast. Kes veel ei tea, siis KARULAUK on üks kevadine C vitamiini pomm. Lehed on küüslaugumaitselised, neid võib panna pestosse, salatisse, teha pirukaid ja võid. Või lihtsalt riputada raputada igale poole st. mitte igale poole, vaid toidu hulka. Kuigi nimetatud taim kuulub ohustatud liikide hulka pole hektari suurusel karulaugumaal toimetamine otseselt keelatud. Korjatakse teda enne õitsemist. Nii me siis päikselisel pühapäevasel pealelõunal korjele läksime. Igaks juhuks ei ütle täpselt kuhu. Aga karulauk olevat sinna sattunud juba viikingiajastul. Auto lõhnas pärast nagu ...karulauk. Meie ka. KUNDA Kunda suudab mind üllatada. Iga kord jälle uuesti. Eelmisel korral selle aasta märtsis oli niimoodi: http://emmeliinareisid.blogspot.com.ee/2017/09/uks-koht-sooaluse-lisaks-lammasmae-ja.html Seekord teadmisega, et Kunda jõe ürgsesse kanjonisse ehitati 1893 aastal maailma kolmas hüdroelektrijaam, mis oli mõeldud II...
Nautisime Kadrina-Viitna teed. Kuigi pühapäev tundus traditsiooniliselt "jopeilm" oli taevas Navitrollalike pilvedega ja lilledega. (Soodoma ja gomorra leid). Kaelkirjakuid polnud. Viitna järv oli 80-ndatel autota peredele ujumisvõimalus. Rakverest läks busse mitukond ja poest sai süüa ka. Isegi noorpõlves üks pidu peetud, millest ähmased mälestused Seekord olime rohkem kõndimise peal väljas. Kuigi paar poolpaljast meeskodanikku veemõnusid nautis, ei tekkinud mul pisemadki tahtmist vette minna. Ma rohkem soojalemb. Ümber järve ei jõudnud. Mõnusalt ekstreemseks osutus seegi natuke. Kui mõned mehed püüdsid kalu, siis minu kaaslane tegeles uurimistöögs leides, et: ...see ju pole päris konn. Päris konnal neli jalga, sellel ainult saba on ja on ja on... Kevadel tuleroaks saanud Arturi sašlõkibaari ees käis vilgas söömis -ja joomistegevus. Eks siis meie ka. Mu juhtiv kaaslanna ei armasta tuntud teid. Sellepärast pöörasime Aasperest vasemale. Kingiks leid...
Fotod on head. Digifotod on head. Kui nad on katalogiseeritud. Mul enamasti on. Sellepärast saan tegemata teod heastada ja endale lubatut täita. Kuna minuga on nii, et üks asi viib teiseni, siis selle vana looni viis mind tegelikult uus dok.film "Saaremaa päikesepoisid". Kes ei näinud, neile selgituseks, et film rääkis Sõmera Erihooldekodu kasvandikest. Ka meie maakonnas on oma päikeseinimesed. Nõukogude ajal Aavere mõisas, hiljem Vaos, nüüd otsaga Tapal või ilmat mööda laiali. AAVERE MÕIS Aavere jäi minu nõuka aegsest elukohast Väike Maarjast piisavalt kaugele, et sinna mitte sattuda. Sellepärast toimus esimene külastus 90-ndatel Muinsuskaitse Seltsi korraldatud "mõisatuuril". Siis oli mõis juba põlenud. Suur, väärikas ja kurb häärber. Möödunud aasta oktoobri lõpus, päeval, mil meil sadas maha esimene lumi, tegime Anneliga sinna pildistamisretke. Häärber püsis endiselt - suur, väärikas ja kurb. Veidi ajalugu: Afer eraldus Kiltsi mõisast 1770- ndate p...
Kommentaarid
Postita kommentaar