Tuisku trotsides Amblasse 19.veebruar 2012
Tuttav ajakirjanik sai nööbist kinni ja tegi märkuse, et miks ma nii vähe arvamuslugusid blogin. Et kasutagu allegooriat.
Vastasin talle, et olen hakanud enda mõtteid varjama ja tundeid ei oska väljendada. Et jälle seesama "kes olen mina, et õpetan teisi elama" kompleks. Eks tuleb kooliraamatud appi võtta ja uurida mis asi see allegooria õieti on.
Seni aga jätkan neutraalsel kirjeldaval lainel.
Ambla
Kui möödunud korral Tamsallu jõudsime, siis näitas teeviit Ambla 17. Päevakese lühidus sundis koju tagasi pöörduma, et järgmisel korral jätkata.
Valisime tee, mis viib Rakverest Paidesse, st. sõitsime mööda Tapa sõjaväeosast ja lagunenud Tapa mõisast. Tuiskas kõvasti. Lugesin ajaviiteks teekäijaid. Neid oli viis ühikut. Ootasime pingsalt Ambla kirikutorni ilmumist lumisesse maastikku, aga mida ei tulnud, seda ei tulnud. Suurel teel on ju võimatu eksida. Kas tõesti lippas teeviit meist jutuhoos mööda?
Nagu kõvad rajaleidjad võtsime kaardi appi. Jessake, olime läbinud ainult kümmekond kilomeetrit. Ja seal ta oligi.
Teeviit Ambla 1 km.
Koht, kus kumbki kunagi käinud polnud. Koht, millega igasugused seosed puudusid.
Madalad majad kahel pool teed. Madalad ja kössis. Puust. Kiriku esisel platsil peatusime. Fotokas kaela ja tuulele vastu. Appi, ei lähe käima. Mitte mina, vaid pildimasin. Ometi olid akud laetud. Pood, kus on pood? Nägin ju silti Meie. Branne arvas, et on ebareaalne poe pühapäevane lahtiolek. Mina kogenud maaaaalasena olin kindel, et kui on pood, siis on ka lahti. Oligi. Isegi üks ostja ladus kaupu mitmesse kotti, sest õues ootas teda kena sõiduriist päevinäinud soome kelgu näol.
Lahke müüja otsis mulle sobivad patareid. Jeee!
Allikad appi:
Ambla on alevik Järvamaal, Paide-Rakvere ja Tallinn-Porkuni teeristil.
Nime on saanud Ampla Maria (suursugune Maarja ehk suur Maarja) kiriku järgi. Väike Maarja kirik Virumaal olevat selle vastand.
19 sajandil kujunes kirikuküla kihelkonnakeskuseks. Heal ajal oli kihelkonnas üle kolmekümne mõisa. Praegusel ajal on piirid lootusetult sassis ja möödunudaegsest kihelkonnakeskusest on saanud ääremaa veidi rohkem kui 300 elanikuga. Raudtee olemasolu muutis tähtsamateks Tapa ja Tamsalu. Tööstus paisutas suureks Aravete.
Ilm oli tõeliselt vastik. Tuuline ja niiske. Sellele vaatamata püüdsin anda oma parima
Ja nüüd kiriku juurde tagasi.
Omaette vaatamisväärsus on lõhutud maakivist ja Kuru dolomiidist kirikuaed ja sepisvärav.
(Kuru on koht kusagil ligidal)
Surnuaed oli hämmastavalt...ma ei tea, mis sõna kasutada. Rikas? Palju raudvarvastest aedu ja suuri ning väga suuri monumente ja riste. Talv pole muidugi just see kõigi märkamise aeg.
Surnuaed oli hämmastavalt...ma ei tea, mis sõna kasutada. Rikas? Palju raudvarvastest aedu ja suuri ning väga suuri monumente ja riste. Talv pole muidugi just see kõigi märkamise aeg.
Väravast vasakul viib trepp Maydellide hauakabelini. Lumine rahu, mida me rikkuda ei tahtnud.
Ambla kirik on üks Järvamaa vanimaid kirikuid
(Kirikute raamat. Rahwajutud meie maa kirikutest ja nende ehitamisest. M. J. Eiseni rahvaluulekogust. Tartu, 1901.)
Praegune kiriku tornikiiver ehitati 1857 aastal ja on 49,5 meetri kõrgune.Kirikul on uus katus ja restaureeritud kaunis roosaken.
Müstiline allee, mille puid meil ei õnnestunud tuvastada viis imekauni mälestusmärgi juurde. Kaunima, mida olen näinud. Pühendatud Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenutele.
Anton Starkopf (1889- 1966), Eesti skulptuurilegend, "Pallase" üks asutaja on loonud mitmeid Vabadussõja monumente ja pidas kalmistuskulptuuri väga tähtsaks valdkonnaks skulptorite töös.
Ambla kirikumõis (Pastorat Ampel)
Ambla kirikumõis on tagasihoidlik puitehitis kiriku kõrval, aleviku keskel põlispuude varjus. Valminud 1877.a. tulekahjus hävinud hoone asemele.
Ambla kirik on üks Järvamaa vanimaid kirikuid
Ambla kirikut ehitatud 7 aastat ühte järge, aga ehitus ei ole kudagi wiisi edenenud. Mis päewa ehitatud, wajunud ööse maa sisse, nii, et ainult müüri serv maaga ühetasa jäänud. Wiimaks õpetanud üks nõiaeit meistrit, et kui iga kiriku nurga alla kaks kamalu täit raha tükkisid pannakse, siis jääda müürid seisma.Meister teinud nõiaeide nõuu järele. Asi aidanud kohe. Ehitus kestnud siiski weel 7 aastat, 7 kuud, 7 päewa, enne kui kirik täiesti walmis saanud. Nüüd tulnud aga uus kimbatus: mis kirikule nimeks anda. Ühel hommikul, kui kirikuherra ja meister kiriku nime üle aru pidanud, tõusnud kiriku ligidalt hallikast, kuhu enne üks härg ära uppunud, must härg ülesse, jooksnud mööda jõge alla poole ja hüüdnud ise: “Amblah! Amblah! Amblah!” Sellest pandudki kirikule nimi Ambla. Koht, kust härg wälja tulnud, hüütakse praegugi weel härja-auguks.
Praegune kiriku tornikiiver ehitati 1857 aastal ja on 49,5 meetri kõrgune.Kirikul on uus katus ja restaureeritud kaunis roosaken.
Müstiline allee, mille puid meil ei õnnestunud tuvastada viis imekauni mälestusmärgi juurde. Kaunima, mida olen näinud. Pühendatud Vabadussõjas ja I maailmasõjas langenutele.
"Rahuingel võidupärjaga"
Neljatahulisel bareljeefide ja tekstidega Kaarma dolomiidist alusel monument on Anton Starkopfi loodud ja 27. septembril 1925 pidulikult avatud. Lõhkumise aega pole täpselt antud.
Taastati autori pojapoja Hannes Starkopfi ja Allan Murdmaa poolt ja taasavati 1990 endises kohas. Samba esiküljel on 37 Vabadussõjas hukkunu nime ja tagaküljes 132 ilmasõjas hukkunut. Lisaks laused:
Tõesti ütleb vaim, nemad peavad hingama oma vaevast ja nende teod käivad ka nende järele.
Ilus on surra isamaa eest
Mehise meelele asuta koda, priiusel pühendet eestlaste muld.
Anton Starkopf (1889- 1966), Eesti skulptuurilegend, "Pallase" üks asutaja on loonud mitmeid Vabadussõja monumente ja pidas kalmistuskulptuuri väga tähtsaks valdkonnaks skulptorite töös.
Kahjuks jäi meil tema marmorist hauamonument "Poiss moonidega" Ahrenschildi kalmul, valminud 1922, seekord leidmata.
Ambla kirikumõis (Pastorat Ampel)
Ambla kirikumõis on tagasihoidlik puitehitis kiriku kõrval, aleviku keskel põlispuude varjus. Valminud 1877.a. tulekahjus hävinud hoone asemele.
Siin elas kirikuõpetaja A. L. Paulsen, kes viis Ambla meeskoori Esimesele Üldlaulupeole.
Postkontori silt on vähemalt olemas. Loodame, et maaalaste vähendamise programm on siin kandis peatunud.
Huvitav, mis siin majas ennevanasti pesitses?
Üks kolemaja ka. Tükike ajalugu rääkis, et sellel kohal olevat EW ajal asunud pood. Otse kiriku vastas. Tiblad püüdsid vanale hoonele teist korrust peale ehitada, aga alumine ei pidanud vastu. Siis lammutati hoone ja asemele sigines eht nõukogulik kaunismoodustis.
Ambla pritsimeeste kultuurimaja. Mitte kuidagi ei tahtnud kaks torni ühele pildile mahtuda. Kaks neid ilmselt seepärast, et ühe all raamatukogu ja teises kultuurmaja.
Postkontori silt on vähemalt olemas. Loodame, et maaalaste vähendamise programm on siin kandis peatunud.
Huvitav, mis siin majas ennevanasti pesitses?
Üks kolemaja ka. Tükike ajalugu rääkis, et sellel kohal olevat EW ajal asunud pood. Otse kiriku vastas. Tiblad püüdsid vanale hoonele teist korrust peale ehitada, aga alumine ei pidanud vastu. Siis lammutati hoone ja asemele sigines eht nõukogulik kaunismoodustis.
Ambla pritsimeeste kultuurimaja. Mitte kuidagi ei tahtnud kaks torni ühele pildile mahtuda. Kaks neid ilmselt seepärast, et ühe all raamatukogu ja teises kultuurmaja.
Aga tegelikult ehitas maja Priitahtlike Tuletõrjujate Selts 1904 aastal. Esimesel korrusel olid pritsikuurid, teisel näitelava koos saaliga.
Ambla jõgi (Albu jõgi) algab Vanaveski järvest ja suubub Jägala jõkke
Vallamaja asub küla lõpus.
Niii ilus.
http://emmeliina.blogspot.com.ee/2012/02/tuisku-trotsides-amblasse.html
Ambla jõgi (Albu jõgi) algab Vanaveski järvest ja suubub Jägala jõkke
Vallamaja asub küla lõpus.
Niii ilus.
Valla koduleht ütles, et maja on lakatubade (oooo), viilkatuse ning krohvitud seintega. Hoones pidavat olema palju maalinguid ja algseid tahveluksi.
Vallas on elanikke 2240, 3 alevikku, neist suurim Aravete ja 10 küla.
Mälestusmärgid jätkusid, tegelikult oli neid seal lumes kolm, II maailmasõjas langenud nõukogude sõduritele ja mobiliseeritutele.
Ausõna, seekord oli autos tõeliselt soe ja turvaline
Vallas on elanikke 2240, 3 alevikku, neist suurim Aravete ja 10 küla.
Mälestusmärgid jätkusid, tegelikult oli neid seal lumes kolm, II maailmasõjas langenud nõukogude sõduritele ja mobiliseeritutele.
Ausõna, seekord oli autos tõeliselt soe ja turvaline
Kokkuvõtteks tahaks öelda, et väga põnev oli. Nagu oleks ajas tagasi läinud. Miljööväärtuslik. Võõrale pildistajale. Aga kui elada seal ilma kanalisatsioonita sajand vanuses puumajas, kas ka siis?
Siis vist mitte.
Lisaks leidsin veel ühe vahva lingi. Minevikus tuhnijatele.
Minule.
lk.4 ja 5
veel üks link
Loole tuli asjalikke kommentaare Emmeliina blogis.
Kommentaarid
Postita kommentaar