Järvamaa ( Järva-Madise, Vargamäe, Albu) 15,aprill 2012

Üks näib tõenäolisena: omapärast otsitakse ikka minevikust. Sellepärast muutubki kõik kalliks ja pühaks, mis on pärit läinud aegadest.  /A.H.Tammsaare/ (www.albuvald)

Paar pühapäeva kulus vahepeal pidustustele. Seda magusam tundus nüüd jälle teel olla. Ilm oli tellitud, pikem sõit planeeritud.
Niisiis ...viuhti...juba Tapa silt, viuhti ...juba paistis vasemalt Ambla kirikutorn ja paremalt Lehtse teeviit. Oot oot, paus.
Kuhu edasi? Kaardilugeja ehk mina polnud tasemel. Kodutöö kaks. Aga loogika ütleb, et kui otsid Järva Madise kirikut, siis peab ta ju Järvamaal asuma. Kas Aravete või Käravete? Otsustasime A kasuks. Oimilline koht st. esmamuljetu ja juba lõppes. Tööstuskompleksiga. Ümberpöörd ja uhkelt tagasi. No mitte väga uhkelt. Järva - Madise teeviit. Tee algas suure tuhinaga, aga kahanes kilomeetri möödudes peaaegu et metsarajaks. Loodame, et ikka enne otsa ei saa. Ei saanud.

JÄRVA- MADISE

Vaatevälja ilmusid mõned heakorrastatud majad. Siis tuli teerist, mida hiljem vaja. Kiriku juurde viis allee. Kell oli kolm saamas. Tühjus võidutses. Väravaid oli mitu, aga tutvustavat tahvlit netu. Seda ehedam oli kalmuaias kolamise rõõm. Võõrad nimed, võõrad surmad. Kaks kabelit. Kirikule ligemal vana, kaugemal uus. Lisaks põnevust, mille kohta materjali nappis. 

Mõned faktid sai üles nopitud. Järva Madise kirik asub Järva maakonnas, Albu vallas Järva Madise külas. Kirik ehitati IX saj. See on Järvamaa väikseim kirik (sisepikkus 18,3m. laius 9,45)
Allikas: Vikipeedia

 Kõrvemaa südames Albu vallas soode ja rabade keskel seisab Püha Matteuse nimesse pühitsetud Järva-Madise kirik,  mis on üks väiksemaid ühelöövilisi kirikuid Eestis.  Järva-Madise kirik on koduks EELK Järva-Madise kogudusele. Just selle kiriku torniga võrdles sulane Juss „Tões ja õiguses“ laka redeli pikkust ja just selle kiriku kellad helisesid  üle soo Väljamäele ja andsid teada jumalateenistuse toimumisest Vargamäe elanikele.
Allikas: kiriku koduleht

1862-1905 oli kirikuõpetajaks FR. J. Nerling, keda peetakse A. H. Tammsaare teostes esineva kirikhärra prototüübiks (järva.ee)

Kuna olime hilinenud, siis saime sisemusse kiigata läbi väravavahede. Ühisosa kodukirikuga on Christian Ackermanni meisterdatud altar ja kantsel.

EELK kodulehelt leidsin mõndagi huvitavamat:
Kirik oma wanadusega ulatub kaugele halli aja sisse ja on katoliku usu aegne ehitus, nagu enamiste kõik meie Eestimaa kirikud. Ta on soo äärde Albu mõisa maa peale ehitatud, nii et ühelt poolt põld ja teiselt soo teda ümbritseb. Mispärast just nimelt see koht omal ajal kiriku aluseks on walitud, selle peale on praegusel ajal raske wastust leida. Ja kuni seni-ajani on see maanurk kiriku ümbruse peale nii rõhuwalt mõjunud, et veel praegugi, kus iga naabruses oleva kiriku juurde aja jooksul wäikesed alewikud tekkiwad, Madise kiriku ümbrus eluta olekusse nagu unustatud on. Selle seisukorra alalhoidmiseks on ka see asja-olu märksa kaasa aidanud, et Albu mõisa endised omanikud, niisama ka praegune - maanõuniku v. Lilienfeldi wäimees parun Wrangell, kelle maa peale kirik on ehitatud, kellegile ehituseplatsi ei ole müünud ega selleks luba andnud. Sest peale ühe poe, kõrtsi ja pagari-äri ei ole kiriku ümbruses mingit elumaja, mis edust märku wõiksiwad anda, sest ühtegi käsitöölist ja selle nimelauda ei leia siit kusagilt waataja silm, kuna aga naabruses-olewate Ambla, Jaani ja Koeru kirikute ümbruses neid tosina ümber wõib leida. Ka õpetaja ja köstri elumajad, mis puust ehitused ja harilikult kiriku lähedusesse on ehitatud, annawad oma wanadusest sammeldanud katuste läbi tunnistust

Kiriku sisemises ruumis ei ole midagi tähelepanemise-wäärilist wana mälestust, peale kahe inimesekuju, mis altari ette kahe kiwi sisse elusuuruselt on raiutud ja põranda-asemele paigutatud. Niipalju teateid on wanast ajast nende üle alale jäänud, et need Orgmetsa mõisa omanik oma prouaga olla (aga millal nimetatud mõisa-omanik on elanud, pole kindlaste teada), kes selle eest, et ta kirikule head olla teinud, kiriku eestseisjate soowil jäädawaks mälestuseks kiwi sisse on raiutud ja sinna põranda sisse kihelkonna-rahwa tallata pandud. Missuguse heateo ülemal-nimetatud mõisa-omanik kiriku wõi kihelkonna heaks on teinud, ei ole nüüdse aja elanikkudel enam selgeste teada; niisama teadmata on ka mõisa-omaniku nimi; kujudel on küll suurte Ladina keeli tähtedega kirjad all, mis selle küsimuse peale wististi wastust wõiksiwad anda, aga et need kirjad aja jooksul kihelkonna elanikkude läbi juba peaaegu tasaseks on tallatud, siis ei ole wõimalik sealt midagi enam wälja lugeda. Mispärast nimetatud kujud oma heateo eest kihelkonna-rahwa tallata on pandud, aga mitte mõnel muul wiisil nende mälestust alal pole hoitud, jääb küll igale nüüdse aja elanikule arusaamatuks.

Kirik sai 1902. aastal uue oreli (Tallinna orelimeistri hr. Terkmanni töö). Seda orelit peab kiriku suuruse järele otsustades ajakohaseks nimetama, sest ta täidab oma ülesannet rahuloldavalt. Uue oreliga ühel ajal walgendati kirik ära ja suurendati kooripealset. Kui kaugele kiriku ehituse-aeg ajaloosse tagasi ulatab, ei ole teada.

Mõnda Järwa-Madise kihelkonna elust. Ristirahwa Pühapäewa-leht, nr. 40, 1905

Kirikuaia kabel ja piirdemüür pärinevad 19 saj. torn on ehitatud 1858. Kirikuaias on hulgaliselt paest hauatähiseid, sealhulgas 1817 a. rajatud Douglase hauakabel.

1829 avati kirikaias mälestusmärk I maailmasõjas ja Vabadussõjas langenutele /autor Ferdi Sannamees)

Vanasti olid kirikul väga ilusa kõlaga kellad, mida mainib ka A. H. Tammsaare "Tõde ja õiguse" I köites. Sealpool kandis oli kombeks laupäeva õhtut sisse õnnistada. Kella kuue ja kella kaheksa aegu õhtul vaikse ilmaga kostis nii selgesti meilegi üle raba, aga nüüd enam ei kosta, rahvas räägib, et tuid olla kellad täis sittunud.

Allikas: www.albuvald

Uudishimu pani meid pastoraati otsima. Millegipärast leidsime esmakordselt Eestis mõne meetri kaugusel kirikumüürist sügava ja korras põrandaga keldri. All parkimisplatsi läheduses püsis püsti vana kivihoone, mille ees mitte just väga esteetilise aia sees kaks koerakuuti. natuke eemal aga halli värvi uuselamu. Kuna talvised teenistused pastoraadis toimuma pidid, siis võisime vaid oletada, et maja just seesama on. Nii et saladusi jätkub sealmail. Ongi põnevam.

Loodusraja alguse leidsime ka. Kuna auto ise ei sõida, siis rajale ei saanud. kes siis ikka viitsib viis versta ühele ja viis tagasi mööda laudteed turnida.

Järva Madise külas elab sadakond hinge. Andmete järgi. Kiriku juurest paistis markantne hoone. Arvasime vallamajaks. Nii see oligi. Enne seda aga tasus viitasid jälgida. Nii juhatati meid hoopis vanale surnuaiale külast välja.

Järva-Madise vana surnuaed on kõnekas paik, mis jutustab omal kombel meie rahvaga juhtunust. Minge ja vaadake, kui palju on seal väärikaid, kuid roostes raudriste ja mahajäetud kalme. See on laialipillutud kodude, hävitatud elude, sündimata sugupõlvede ning lõhutud järjepidevuse tagajärg. (M. Koppel Kultuur ja Elu 2005)

Siin puhkavad Peeter Hansen (1841-1920) ja Ann Hansen (1852-?)

Õnneks on paljud hauakohad viitadega varustatud. Kuid kas möödakäijad ikka teavad, et Hansenid tähendavad A. H. Tammsaare vanemaid, Sikenbergid olid Pearu ja tema kaasa prototüübid ja Grossthalid Hundipajult.

Ja nüüd veel kihku kähku vallamaja poole. Oi, viit viitab kõrtsivaremetele. Pildistamistegevusega jään vahele bussi ootavale härrale, kes juhib tähelepanu kõrtsi keldrile otse tee ääres. Küsimusele, kuhu härra sõita soovib saan vastuses, et linna. Kus see teie linn on? Ikka Tallinn. Kas siis siit läheb buss Tallinna? Muidugi mitte, ikka Aegviitu ja sealt rongiga edasi. Niipalju siis transpordilogistikast.

Ja ongi kolmnurk kirik kõrts ja kohtumaja üles leitud.

Pildil Albu vallamaja koos A. H. Tammsaare mälestussambaga, mis valmis kirjaniku eluajal 1936

VETEPERE
 Autoaknast teeviit tuvastatud ja õige suund võetud. Mis siis muud, kui Tammsaare maile. Teadmised tulevad kõik tagantjärgi, aga vahetud emotsioonid on põhilised.
Olen siin Vargamäe mail mitmeid kordi käinud. Viimased päädisid küll ülisuurte rahvamassidega ja etenduse vaheaeg kulus lapselapsega koos kempsusabas, aga mitte sellest ei tahtnud...
Aga millest siis? Valik on minu: kas kirjutada ja tsiteerida mitmeleheline üllitis, või rääkida enda viletsatest kirjandusajaloolistest teadmistest. Proovin olla seal kusagil vahepeal. Ja kui faktidega vassin, siis alati saab ümber õppida. Mille jaoks siis meil internett...

Eestlastele nii tähtis paik Vargamäe on tegelikult kirjanduslik nimi. Meil on tegemist Vetepere külaga Albu vallas Järvamaal ja Põhja-Tammsaare taluga, mille 1872 ostsid Peeter ja Ann Hansen. Noor abielurahvas oli tulnud soode ja rabade keskele jõukalt Viljandimaalt Suure Jaani lähedalt. Välja tuli käia 2325 hõberubla, mis minu meelest oli märkimisväärne summa. Selle eest sai küll maad üle saja tiinu, aga valdav sellest oli ju soo ja raba...
Kolimine toimus varakevadel, nii et andsime kujutlusvõimele tiivad. Meie auto polnud hobune, soosillast viis üle korralik, mitte vee alla mattunud tammepakkudest tee. Aga keegi ei keelanud lugeda ridu, mille noore pere neljas laps Anton oli Tõe ja õiguse I osa kirjutamisega võimalikuks teinud: "Seal ta ongi, see Vargamäe." lausus Andres ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid."
See soosild oli ka hilisemaks tüliõunaks, küll mattus mutta, küll vette.

Kirjaniku isa oli olnud haritud ja tõsine taluperemees, kes nagu Eespere Andreski pidas lakkamatut võitlust sooga ja tõrksa maaga: "Puhastad puhastad põldu, aga väljavõetud kivide asemel ilmuvad uued ja suuremad." Kuna soo kuivatamiseks oleks tulnud heinamaid ujutav vesi jõkke juhtida kraavide abil, mis läksid aga läbi Sikenbergi maa, olid tülid kerged tulema. Pearu prototüüp Jakob Sikenberg olevat olnud Peeter Hanseni vastand: pole osanud kirjutada, aga olnud krutskeid ja kavalust täis.

Sikenbergi ja Hanseni kemplemine on nii tões kui õiguses üles tähendatud vallakohtu protokollides ja otsustes.

Hansenitel kasvas suureks seitse poega ja kolm tütart. Neile anti korralik haridus ja võib olla just seetõttu jäi neile kodutanum kitsaks. Ema matuste ajal, 1903 aastal kogunesid kõik lapsed sünnikoju. Nüüd otsustas Peeter 62 aastaselt talu poeg Augustile üle anda.
Tulevane kirjanik oli siis just sooritanud küpsuseksamid Treffneri eragümnaasiumis ja võis mõelda ülikooli peale. Aga ainult mõelda, sest majanduslik olukord seda ei võimaldanud. Seepärast tuli tal hakata leiba teenima ajakirjanikuna Tallinnas. Alles 29 aastase mehena saab ta astuda Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Ilmuvad esimesed novellid. Anton Hansen võtab enda kirjanikunimeks Tammsaare.

Mõtlen vahest, et kuidas juba sel ajal läksid lapsed kodust laia ilma, kui nad tahtsid midagi saavutada, mis nende jaoks tõde ja õigust tähistas. Vanemate kohus oli nad ilmale aidata, esimesed elutõed kätte näidata ja siis kulges nende edasiminek ainult nendest endist olenevalt.

Kahjuks pandi kõrgemalt poolt käsi ette ja noort kirjanikku tabas tõsine tervisehäda - tiisikus. Otsus jätta õpingud  ning leida raha, et täita arstide soovitust ravida ennast Kaukaasias, oli paratamatus.
"Kui sured, siis sured, aga raha annan siiski, " otsustas üks sõpradest ja nii sõitiski Anton Musta mere äärde (A. Looring, 1938)
Kaukasusest tagasi jõudes leiab ta peatuskoha Koitjärve ääres vend Jüri juures seitsmeks aastaks ja kus ta saab rahulikult taastuda ning kirjutada ja tõlkida.
1919 aastast viib tee jälle Tallinnasse, et abielluda ja elada seal vabakirjanikuna.
Anton ja Käthe Hansenil oli kaks last. Tütar Riita (1921-2004)ja poeg Eerik (1928-1980)

Sünnitalus toimetas sel ajal vend August. Isa Peeter suri 1920 aastal. August ehitas ka uue elumaja 1934 aastal. Kahjuks surid kolm poega esimesest abielust noorelt. Teisest abielust sündis tütar Õie s. 1930, kellest sai esimene Tammsaare muuseumi juhataja. Muuseum avati 1958 a.

A. H. Tammsaare mälestusmärgi avamise puhul 30. augustil 1936 oli Hansenite ja Sikenbergide suguselts sõitnud ligidalt ja kaugelt oma kodukohta. Suurpidustuste järelpäeval istuti ühises söögilauas ja käidi vängete Vargamäe meeste võitlusvälju – kraave ja karjateid – vaatamas. Kuid nii vee allalaskmise kui veepaisutamiskraavid olid kas ummistunud või täiesti kinni kasvanud. Peeter Hanseni ja Jakob Sikenbergi järglased pidid ühest suust kinnitama: „Kõik on kadunud, nagu poleks seda kunagi olnud” (nagu „Tõde ja Õigus” V, lk. 22). On veel olemas läbipääsematu soosilla tee, aga seegi kaob, sest lähemal ajal teostub Tammsaare kirikutee sillutamine. Nii kaovad jäljetult kohad, kus omal ajal Peeter Hansen ja Jakob Sikenberg heitlesid tõe ja õiguse nimel. Kuid unustamatuna püsivad eestlaste teadvuses nende võitlevate üleaedsete monumentaalsed kirjanduslikud kujud.
Allikas: K. Mihkla.Eesti Kirjandusest nr. 11/1936, kirjandusarhiiv.net

VEEL A.H. Tammsaarest
Kui see tagasihoidlik kirjanik seni on kõrvaltvaatajaks jää­nud oma peopäevadel, siis on ta järjekindel olnud oma enese­teostuses. Ta isikul poleks nagu avalikku olemasolu ka iga­päevases elus. Aastate eest on ta ju asunud pealinna, ta paneb kõike teraselt tähele, ja siiski pole teda kuski näha. Tammsaare teoste tegelased armastavad palju resoneerida, pakuvad üks­teist üle sõnasattuvuse ja kõneluste rohkusega, ja autor ise ei tõsta ühelgi kõnekoosolekul häält. See on kirjanik, kes ei hooli ühestki kirjanduslikust organisatsioonist, ei võta aktiivselt osa ühestki liidust või koondisest. Ühegi parteiplatvormiga, min­gite propagandatodedega pole ta piiranud oma vaadete vabadust. Ta laseb oma loomingut enese eest kõnelda rikkalikus kiirtemurdmises.   ( Gustav Suits,Eesti Kirjandusest nr. 1/1938 Tema 60 sünnipäeva puhul)

MIS SAI JÕEST ?
Jägala jõe üks haru kavatseti alla lasta juba enne Teist Maailmasõda, aga mõte teostuseni ei jõudnud. Küll aga tahtis "me ei pea ootama looduselt armuande" uus riigikord jõe süvendamise läbi saada Tapa sõjaväe hobustele 1957 aastal kenad hiidheinamaad. 

                                                  _

Jõe ülemjooksu 11 km pikkust lõiku (ka Vargamäe-alust osa) kaevati aastatel 1964-1969 Eesti Põllumajandustehnika Paide rajoonikoondise poolt.
Simisalu silla juures olev endine looge on praegugi rahvale kena ja õpetlik vaadata. Kokkuleppel looduskaitsjatega jäeti see looge veega täidetuks, näitamaks, milline oli Vargamäe jõgi enne allalaskmist. Endise lookleva jõesängi kõrval kulgeb siin täiesti uus, sirge, üle 700 m pikkune kanalilõik. Ühenduskohad vana jõega jäeti aga lahtiseks. Hiljem ehitasid metsamehed vanasse jõkke vee kogumiseks ülesvoolu regulaatori ja allpool sulgesid vana sängi muldvalliga. Kui varem sai Simisallu kuiva jalaga mööda nn. hüppamise kive karates (mis praegugi tee ääres, K.K), siis nüüd viib sinna lai kruusamaantee üle vana jõesäng metalltruubi ja kanalil oleva liimpuidust silla.

Paraku aga jõe süvendamisega kaasneva suurheinamaa rajamise idee vaibus, sest sõjavägi ja kommunaalosakond olid vahepeal läinud hobustelt üle autodele ja traktoritele. Jägala jõe kui eesvoolu süvendamise tulemusena rajati siiski mõned 500-600 hektari suurused kuivendusobjektid Paide rajooni Tammsaare-nim. ja Kaardiväelase kolhoosides. Neid oleks veegi tehtud, kui rahaliste vahendite nappus poleks töid piirama hakanud. Metsameestel oli rohkem raha ja nii tehti metsamaade kuivendust põllumaade omast ka tunduvalt rohkem.

Laskumata filosoofilistesse mõtisklustesse inimese ja looduse vahekordade üle, lõpetan Anton Hansen Tammsaare sõnadega: „Kui selle jõe küsimuse ajate korda, siis annan teile kõik patud andeks.” (1938)

Allikas: Vello Jõeloo, Karl Siimon 2005

TÄNAPÄEV

Lõuna Kõrvemaal, Tammsaare väljamäel võib ainult kujutluse või kompassi abil Järva Madise kirikutorni suunda aimata. Matkarada koos laudteega üle Kodru raba näitab vana aja talveteed-saaniteed kirikusse. Mida mööda liiguti suvel, kui Sikenberg oli Soosilla ära rikkunud? Ei tea. Kuidagi pidi ju vallamajja ja kõrtsi saama ja poodi ka. Praegune tee on hea, parkimisplatsid ootavad suvekülastajate busse. Põhja- Tammsaare ja Lõuna- Tammsaare talud pole teps mitte raamatu Mäe ja Oru, vaid asuvad lähestikku. Ühes muuseum, teises nn. Pearu kodus käib vilgas taluelu. Seal toimetab  Sikenbergi lapselaps.
Meie aga astume muuseumiala väravast sisse, et ahmida endasse seda varakevadist kaunist õhtupoolikut ja seame sammud üle heinamaade metsa suunas.


Olen väga tänulik nii võimaluse eest viibida Tammsaare mail ja kodus veedetud tundide eest suure kirjanikuga, lugedes tema kohta kirjutatut. Olen jälle rikkam. Kui oleksin selle aja kulutanud ainult seepidele ja tänapäevalehtede poliitpropagandale - mnjahh...Õnneks on mul valikut.

Näib, et voorusi võib hulgale kõige pa­remini pahede kaudu külge pookida: kino ja propaganda   teevad   vastase   eitavaks.   Teise närususega õilistame iseendid…(A. H. Tammsaare)

Rõõmu teeb hoolitsetud ümbrus 

selline vaade siis...

Sikenbergide kants

muuseumimaja kuhu me seekord sisse ei plaaninud minna

...et väljas võimalikult rohkem elamusi koguda

pilk metsa poolt tagasi

sauna aken

soo ja raba

siin on enne meid keegi käinud

kaevul

ja kaevus

kes need metsa tõi?

kiigele kumbki ei kippunud

pakuti põnevat

õnnestus!

leitud leid ehk karjalaste kivi

ALBU

Kui olime paar tundi Tammsaare mail trampinud otsustasime veel paar tundi päeva pikendada. Teeviit juhatas Albu. Kõigepealt ilmusid vaatevälja kolm lapsevankritega naist ja päris mitu kortermaja. Silt pakkus lugemiseks Manni. Oi kui vahva kohanimi, pole nagu kuulnudki! Pettumuseks pidin bussipeatuses tuvastama, et tegemist siiski Männiga. Läbisime veel toreda lastesalga ja ei jätnud otsingujonni. Eesmärgiks üles leida Albu mõis ja sild. Auto parkisime hoone juurde, millel silt Raamatukogu. Akendest piiludes paistsid veel jõusaalile omased atribuudid. Ja õues kena mänguväljak väikelastele. Mõisa külje all asus teine vägakorrastatud hoone sildiga Albu Toiduait. Et tegemist oli pühapäeva õhtuga, valitses vaikus. Ja lindude hääled.

Mõis mõjus kaugelt kaunilt. Lähemale seekord ei läinud. Ehk kunagi...1921 aastast asub mõisas kool.

Mõned faktid kunagi ülemeenutamiseks:
¤ Albu vald (1316 elanikku) on minu jaoks eriline, kuna  siin pole ühtegi asulat, vaid 16 küla
¤ Eduard Vilde romaan "Prohvet Maltsvet"  rääkib Järvamaa talupoegade vastuhakust 1861 aastal
¤ EW ajal elas valla territooriumil üle kolme tuhande inimese ja oli üle kuuesaja talu
¤ Albu ongi Lõuna Kõrvemaa
¤ Albu vallas on Valgehobuse mägi, kus olen kunagi käinud, kui see polnud veel kuulus suuskamise koht
¤ Albu vallas on Järva Madise kirik
¤ Albu vallas on Tammsaare muuseum ja Vargamäe
¤ Albus on Alburahva teater
¤ Albu vallas on Albu mõis ja Seidla mõis, mida olen Pärnu bussi aknast aastaid imetlenud.

Millegipärast mulle kõrvalvaatajana tundub, et tegemist väga kompaktse ja ühtse toimiva süsteemiga. Väike, aga tubli.

Põneva kujuga pargipuu

omapärane veeallee

Sillad on minu nõrkus. 

Albu kivisild on ehitatud 1873 aastal Ambla jõele.

Sild on kaheavaline, 19,2m pikk ja 5,7 m lai.

Allikas: www.albuvald

Ja oligi kõik. Fotoka aku väsis ja tagavara paiknes kotis ja kott omakorda autos. Kuna soov enne pimedat koju jõuda takistas tagasipööramist, siis jäi pildivaru kesiseks. Aga ükskord seisan ma siin sillal pildil niikuinii.
Tagasiteel tahtsime Käravetele, aga sattusime uuesti Aravetele. Ja siis juba koduteele. Tundus, et päev oli vähemalt kolme loo pikkune, kuigi kõik toimus 15 aprillil sellel aastal.