Lossist , graniidist villast, Padisest, Madisest...(Laitse, Harju Risti, Padise, Madise, Paldiski) 18.august. 2012
Sõiduprojekt viis meid sedapuhku Läänemaale. Paikadesse, kus minu isiklikul Eestimaal kõige rohkem valgeid laike. Aga seda põnevam. Kaarditundmine pole mu tugevaim külg. Mida vanemaks, seda rohkem neid nõrku külgi ilmneb. Või suureneb kriitikameel.
Ühesõnaga pidime Narva- Tallinn maanteelt Maardu kandist pöörama vasakule, mida me ka kenasti tegime. Ja siis hakkas nalja saama. Vaevalt, et teiega on juhtunud, et Padisele sõites sattute Laitsesse. No muidugi hea, et mitte Haapsalusse või Pärnusse.
Rõõm oli muidugi minu poolel. Hommikul vara, kui mind järjekordselt valdas ülisuur Inglismaa igatsus ei võinud ma ilmsi uskuda, et sattun pea kobamisi lossi, mis tundus nii Inglismaa, kui Inglismaa.
Hiljem kodus end harides sain teada, et Woldemar von Uexküll ei hoidnud ehitades fantaasiat kokku ja nii valmis 1892 aastal keskaegsete stiilide paraad, milles tuudori stiilil kindel koht.
Millised värvid! Just minu sinine!
Marju ja Sulo Muldila, kes 1996 aastal mõisa ostsid on välja andnud raamatu "Interjöörid", mille kavatsen kindlasti läbi uurida. Pinnapealselt tuhnides aga sain aru, et raamat sisaldab lossis teostatud fotosid. Huvitav, kas need on needsamad, mis seintel raamituna läbi kolme korruse pilke köidavad. Naised ja veel millised!
Praeguseks olen teada saanud igasugu allikaid pidi, et nõuka ajal oli peamaja Laitse raadiojaama abihoone, kus korterid, söökla ja külasaun.
Ega peale võõrandamist 1919 vist eriti paremad lood polnud.Mingid vihjed andis Wikipeedia, et majas asus alaealiste laste parandusasutus.
Portaal mois.ee ütleb, et kõrvalhooneid pole mõisas säilinud, aga mis siis need olid? Kuna Laitse lossi kodulehekülg mulle ei reageeri, siis pean ilmselt praegu lihtsalt selle teema lukku panema.
Aga endale teadmiseks:
Schloss (kindlus või linnus saksa k.) Algselt olid need sünonüümid, sest lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt rüütlimõisad (Praost)
Hiljem hakati lossideks nimetama esinduslikemaid mõisamaju millel park ümber, võisid asuda ka linnades. Loss on sopikeste ja tornikestega mõisa peamaja (Praost)
10 Eestimaa mõisa, mida pole palju lossiks nimetada:
Ungru loss (suurejooneline hoone jäi pooleli 1900 a.Hiljem läks nõukogude sõjaväe kätte ja 1960.ndaks olid alles ainult varemed...
Laitse loss, võõrandati 1919, seal asus noortekoloonia, raadiojaam, korterid. Eravaldus, alumine korrus avatud.
Alatskivi loss, peale 1919 koolimaja, piirivalvekordon, sovhoosikeskus. Restaureeritud. Võimalik külastada
Vasalemma loss, Oli von Rammide omaduses (leidsin nende hauad Harju Madise kirikuaias)1922.st aastast kuni praeguseni asub seal kool.
Glehni loss, kuulub Tallinna Tehnikaülikoolile
Olustvere , historitsistlik inglise stiilis, valmis 1903. 1920.st põllutöökool, nüüd turismikeskus ja muuseum
Taagepera loss, üks suursugusemaid juugendlosse, pärast võõrandamist oli seal kopsusanatoorium. Nüüd restaureeritud hotell ja konverentsikeskus
Koluvere loss, 1905 aasta mässu ajal põles müürideni maha. Pärast II maailmasõda raskestikasvatavate laste koloonia (jälle!) ja hiljem erivajadustega inimeste hooldekodu. Eravaldus, turistidele suletud
(kokkuvõtvalt Eha Laanepere Õhtulehe artiklist 2011)
Nii et selle nimistu järgi ei ole Virumaal ühtegi lossi kuigi Kiltsi mõisa võiks minu meelest küll lossiks pidada.
Kogu loss muidugi pildile ei mahtunud, aga üks torn ikka
Toonid ja pooltoonid
Täiuslik
Detailid
GRANIIDIST VILLA
Laitse lossi valvur - niisuguse nime pani Tauno Kangro graniidist kujule, mis ühendab tema tulemisi sellesse paika.
Laitse lossi valvur - niisuguse nime pani Tauno Kangro graniidist kujule, mis ühendab tema tulemisi sellesse paika.
Et rajada lossi tallidesse ja aeda endale sobiv ja teelistele avatud Laitse Graniitvilla.
Olen skulptuurikauge ja skandaalikauge inimene.
Amandus Adamson ja veel üht teist meenuvad. Minu jaoks on suured kujud lihtsalt liiga suured. Ma rohkem silmade kõrguselt vaataja. pisikesi oli ka. Kividele istutatud suurte koopiaid. Põnev.
Maja sisemus oli samuti suur ja mõjuv. Nagu selle omanik ja kujundaja.
Maja sisemus oli samuti suur ja mõjuv. Nagu selle omanik ja kujundaja.
Personal teenindas meid vaatamata sellele, et pulmad tulekul. Jõime kohvi ja mõtted kiirustasid juba
edasi järgmisse paika.
15 saj. ehitati ümara põhiplaaniga range läänetorn, mille üks pool 17. saj. osaliselt varises ja taastati ainult osaliselt. Nii jätab kirik veidra mulje. Nagu oleks pliiats poolitatud.
Kiriku esine oli meie saabudes autoderohke. Pisikeselt preililt, kes tornitreppi mööda alla tuli ja mind sõbraks võttis saime teada, et "me tulime mitme perega kirikuaeda parandama ja jääme ööseks" Vot nii aetakse mõnes koguduses asju. Hiljem sain teada, et müüri tulid rajama kristlikud ohvitserid, keda vallast toetati tehnikaga.
Seest oli pühakoda tellingutes. Ukse kõrval kutsus janu kustutama värske vee automaat, kõrval karp küpsiseid. See oli tavatu, kodune ja külalislahke.
2010 aastal leiti puitpõranda vahetamisel püstistest paekividest laotud põrand, mis Eesti kirikutes ainulaadne
Praoga tornikell, 16 saj. Tornis pidi olema veel vanem kell 15 saj. algusest, teadaolevalt Eesti vanim
Anneli läks üles torni
"sest inimesed on nagu need, kes pimedas peavad minema üles trepist, mille astmete arvu nad ei tea. Kui nad kujutlevad, et aste on viimane ning seavad jalad kõndimiseks tõukavad nad varbad vastu astme külge ja võivad kukkuda tagasi. Kui nad aga arvavad, et on veel palju astmeid ja astuvad viimase ära sellise teadmisega, siis nad ainult komistavad. Mõlemad võimalused hirmutavad ja takistavad. Inimene jääb pigemini seisma oma mõistusekäigu trepil poolele teele, kui et edasi astub. Just sellest hirmust peab pääsema". (Toomas Paul)
Hirmust pääsedes saab inimene vabaks ja rõõmsaks, ta võib riskida trepist aina edasi minna ning õhutada teisigi kaasa tulema. Nii muutub elu üheks imeliseks kauniks ja põnevaks rännakuks ülespoole.
(lõik koguduse kodulehelt)
Sellest aknast olevat paistnud meri
Mina jäin alla mõtlema kui palju on see kahekesi kõrvalkõndimine mind õpetanud ja arendanud. Seda tänu püüangi siin blogis sõnadesse panna.
Tellingupostidel olid hoolitsejad juhiseid jaganud
VAIKUSE LASTE MÄLESTUSPAIK
Kauni päiksepaistelise augustipäeva pikal rännakul oli üks ja üllas eesmärk - seisatada, palvetada ja mõtiskleda Vaikuse laste rahupaigas.
Et blogi on avalik sellepärast räägin nendele, kes sellisest kohast kuulnud pole kokkuvõtvalt koha tekkeloo:
Aasta tagasi loodi Risti kirikuaeda annetuste toel koht, mis on mõeldud peredele, kus laps on sündinud üsasiseselt, vastsündinueas või raseduse katkemise tõttu.
Idee andis inglise-läti perekond, kes Eestis oma lapse kaotas. Selliseid paiku on maailmas palju ja nende järgi tuntakse vajadust.
Igal meist on õigus kohale, kus leinata.
Praegusaja noored ei tea nõukogude aegse meditsiini hoolimatusest, mis sandistas paljude noorte lapsevanemate psüühika. Surnult sündinud last ei antud vanematele, talle ei pandud nime, teda ei sängitatud maamulda ja nii nad jäidki ema-isa hingedeaja mõtisklusse.
Ei olnud nõustamisteenust ega hingeabi, mida praegusel ajal võimalik saada. Naistesse suhtuti nagu pärisorjandusliku korra ajal, kus laste sünnitamine oli iga viljakas eas naise pea iga-aastane tavatoiming ja lapse kaotajat "lohutati" sõnadega: oled noor, küll sünnitad uue.
Lein jäi leinamata ja sellele võis lisanduda häbi nagu oleksid naisena läbi kukkunud.
Mälestuspaik saab olla troostiks ka neile, kes leinavad katkenud või katkestatud raseduse tõttu kaotanud lapsi. See võib olla andeksandmise ja andekssaamise koht. Mõistmist paluv ja selgust toov.
Pai enda segaduses hingele. Ka aastate taha...
PADISE
Ega see 18 augusti rännak Harju Ristil lõppenud. Padisele jõudsime kenasti lõunaks. No hea küll, pärastlõunaks.
Üritus, mis seal toimus oli stiilipuhas. Ei mingeid burgerimüüjaid ega õlletopsimehi. No mõdu või koduõlu oleks ju olla võinud. Miksmasiisnüüd söögist?
Aga sellepärast, et kõht oli lihtsalt tühjaks läinud.
Kuna olin Padisel esimest korda elus, siis arvasin, et tegu aleviga, kus klooster kirsiks tordil. Tegelikult on seal vallas alla kahe tuhande elaniku ja 24 küla, neist suurim Padise 370 elanikuga. Kaks põhikooli ja kaks kirikut.
Kodus informatsiooni hankides sain teada, et Padise mõisa haldamise on enda kanda võtnud kunagiste omanike, von Rammide, järeltulijad. Kuna mõisa kodulehe ajaloo osa on nii hästi kokku võetud, siis panen siia lingi.
http://www.padisemois.ee/ajalugu/
Tahan ainult öelda, et kui Padiselt edasi siirdusime otsima Harju Madise kirikut, siis ei teadnud ma Rammidest midagi. Millegipärast sundis mingi sisetunne pildistama üht hauakivi. Selline seotus tekkib kui oled võõras kohas, aga hingega asja juures. Hiljem nende suguvõsa kroonikat uurides sain teada, et olin pildistanud viimasele Padise mõisnikule ja tema abikaasale pühendatud hauakivi, kuigi kummagi nende põrm pole Eestimaale sängitatud
Sellepärast pakkus suurt huvi
http://www.padisemois.ee/ajalugu/von-rammide-suguvosa-kroonika/
Ma ei põe mingit suuresehullustust, aga mulle meeldib väga et mul on oma pere tagasi vaatav pisike kroonika. Mitte ainult minu suhteliselt lühikese eluea jutud, vaid minu ema ja emapoolse vanaema poolt mulle jagatud pisikesed killud. Küll küsiks veel, kui oleks vastajaid. Eriti isa poolses liinis.
Vahest ma mõtlen, et miks ma seda kõike uurin, puurin ja kirja panen. Et kui palju jääb kunagi kordamiseks, sest uued ja huvitavad paigad terenduvad ees. Tegelikult teen tagasivaateid küllalt tihti. Pole see blogi oma postitustega ju mitmetuhande leheküljeline üllitis, mida ei jaksa tagasivaadeteks lehitseda. Üks hiireklõps ja saan jälle ajas tagasi rännata.
Ja mis kõige tähtsam - olen seal käinud.
Kui puu ikka tahab kasvada, siis ta kasvab
Kahenaise kook
Padise mõis
Huvitava kõrvalpõike leidsin 1725 aastal toimunud nn. Apraksini revisjonist: tööjõulisteks loeti terveid 15-60 aastaseid elanikke. Alla 15 ja üle 60 jäid tööjõu arvestusest välja.
Nii et järeldused saame teha ise: kui aastal 1725 olid 59 aastased tööeas, mis me siis praegu nuriseme.
Üha arenev meditsiin on ju ellu kutsutud meie füüsist parendama ja lappima.
HARJU MADISE KIRIK
Kui Padiselt näitab viit Madisele, siis kõlab see armsalt riimis. Kõigepealt hakkab silma meri. Ja siis seal kõrgel ongi kirik. Väga vana ehitis nagu seinalt lugeda. Kahjuks on uks juba suletud, kuid see ei seganud meid nautimast. Kui suur ja rahvarohke pidi muistne kihelkond olema, et selline ehitus püstitati.
Kaunis legend räägib, et kiriku oli püstitanud kapten Mattias, kes merehädast pääses
Kirikut kasutatakse tuletornina, sest ta asub Pakri lahe ääres, merest ainult poole kilomeetri kaugusel
Rännakul märkab lisaks ajaloole ja kaunile loodusele igasuguseid põnevaid asju. Seekordne leid Padise kloostri parkimiskohalt.
.....
...
Kell hakkab seitse saama, kodutee veel pikk on ees. Oli alles päev!
Kommentaarid
Postita kommentaar