Väike tuisuseiklus (Vahakulmu, Saksi) 3. märts

Peale filmi tegime endale ühe väikese tuisuseikluse. Märksõnaks: vaatame, kuhu see tee viib? Mida lumisem, seda põnevam ja suurema riskiga. Mina ju ei juhtinud, seega ei võtnud riske. Ainus, mis ma teha sain oli riietuda võimalikult ilmaastikukindlalt ja laadida mobiiltelefon. Esimene väike tee viis taluni. Tee äärde jäid pompööse perspektiiviga pooleliolevad hooned, palju laialipillutud tehnikat. Pöörasime ümber ehk tagasi.

Esimene suur tee viis Moele. Kuna väike tee, mida mööda oleks saanud piiritustehaseni jäi leidmata, siis viis suur tee edasi huvitava nimega kohta Ambla ja Kadrina kihelkonna piiril.

VAHAKULMU
Alles siis, kui varemeid, mis hiljem selgudes osutusid vesiveskiks pildistama hakkasin tabas mind teadmine: kui lumeväli asendada veteväljaga ja kujutada sinna üks kena kalastusjärv siis...hopsti - ma olen siin kunagi käinud ja seda kohta pildistanud. Andmete kontrollimiseks helistasin sõbrale, kes kinnitas: ainult 15 aastat tagasi ehk alles see oli.

Suurel teel kohtasime üht põnevat ja tundmatut objekti, mis muidugi niiii viltu polnud.
Vahetult enne SAKSI mõisa leidsime uue väikse tee, mis oli kui lapsepõlve tuisutee ja mis viis lihtsalt võimaluseni ümber pöörata.

Juba viis aastat tagasi oli häärberil uus katus peal ja aknad kui sinisilmad. Seekord ligi ei saanud. Lumine.

Saksis polnud viie aastaga pealtnäha midagi muutunud. Kui ainult see, et eelmisel külaskäigul oli suvi ja seltskond teine. Mõisas asus kool-lastekodu ühe katuse all. Kuni 1984 aasta põlenguni. Siis hävis hoone täielikult seest ja osaliselt väljast. 

häärber ja ilmselt teenijatemaja

Suvepildid  juulis 2007 Tookord rääkis endine õpetaja, et Saksis töötas 20 aastat, kuni põlenguni Neeruti kandist pärit muusikaõpetaja ja rohkem kui kolmeasja lastelaulu looja Maria Wunderlich(1938)

Meie tee läks lehmalipu järgi. Kui see ikka on lehm.
Loomulikult pöörasime suurelt teelt väiksele. Ja loomulikult viis seegi tee ümberpööramiseni. Kui keegi oleks meid jälitanud, siis oleks selles juba midagi kahtlast tundunud. Seekordne talukoht meenutas muuseumit vabas õhus.

 Vahepeal oli aga kena päike välja tulnud. Autos oli soe. PARIISIS mitte. Sellepärast nautisin aknavaateid.

JÕEPERE tundus sürrealistliku mängufilmi võttekohaks sobilik. Varesed veel puudu.

No mis arvate, mida me edasi tegime? Loomulikult pöörasime kõrvalteele. Silt näitas Kõrgemäe 2 km. Ja loomulikult... Ei, seekord me taluõueni ei jõudnud. Ohtlike teeolude tõttu tuli manööver sooritada. Tulemus on kahel pildil näha. Salapärane jäljejätja ka.

Kuna tee jäi lõpuni avastamata pidi lõpuks midagi juhtuma.

Loomulikult jõudis meile järele lumesahk ja loomulikult pöörasime tagasi. Mnjahh. 

Lahtilükatud tee lõppes .....otse lumesahaga. 

Dialoog nägi välja umbes nii: 

Kuhu see tee viib?

Aga kuhu te minna tahate?

Tegelikult ei kuhugi, aga ikkagi kuhu see tee viib?

See viib selle teise tee peale.

AAAA  viigu siis seekord pealegi.

Ots ringi ja tagasi.
Arvan, et Anneli sõiduõpetaja oleks rõõmust käsi hõõrunud: Milline areng!

PS Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis vahepeal oli veel üks väiketee, mis viis ....taluõue.

Kell näitas 18.02 kui kodulinn paistma hakkas.
Oli ju seiklus?

Mõistatamismäng: kas pildil on sulanud pelmeenid pannil või....?