Vooremaale! 8.juuni 2013
Proua Maaja Kallast õpetas, et maale külla minnes tuleks kaasa võtta toidukorv ja voodipesu. Oli neid, kes selle väljaütlemise peale kommentaariumis vahutama kukkusid. Mu meelest see täiesti loomulik. Teine asi, kui pood ukse all - siis võib ju ühiselt kombineerida. Tavaliselt poodi pole. Kohast, kuhu eile sõitsime on lähim A ja O pea 10 km. kaugusel. Nii et....moonakott kaasa. Rohkem kui saja aastases rehielamu köögis einet jagades oli isu ütemata hea. Eriti peale esimest sadant kilomeetrit. Voodipesu kahjuks vaja polnud, sest piirdusime päevaga.
Tegelikult olen ma branne juurte juures külas käinud aastakümneid. Imetlenud ja kadestanud pärandit, mida mul pole. Ka kaasa tundnud. Töö pärast. Eriti meestetöö pärast.
LAIUSEVÄLJA JA KARL XII
Nõuka ajal oli Jõgeva rajoon üks mõttetu koht mu meelest. Peale Palamuse, mis kuulsaks kirjutatud. Meelde tuli sõidubranne räägitud lugu, kuidas noored mehed kaardilt Paunveret otsisid ja ei leidnudki.
Reisides meeldib meile tähele panna kihelkondlikku jaotust. Kuni 1920.nda aastani oli Eestis 9 maakonda ja106 kihelkonda. Kihelkonnad nimetati kirikute järgi. Nii et tegelikult sõitsime Virumaalt hoopiski Tartumaale. Alustasime Rakvere kihelkonnast, järgnesid Viru Jaagupi ja Simuna. Pedja jõgi poolitas kenasti maakonna ja hopsti olime Laiuse kihelkonnas.
Laiuse lossivaremed paistavad Mustvee - Jõgeva maanteele. Mõjuvad arhailiselt ja hoolitsetult. Tahvlilt saame teada, et linnus ehitati 14. saj lõpul Liivi ordu poolt idapiiri kaitseks. Purustati 1559. a. ja ehitati uuesti kuni Põhjasõja käigus põletasid venelased linnuse maha. Linnusesse ehitatud puust elamus oli elanud 1700-1701 Karl XII saatjaskonnaga. Siit tuleb sekka minu pärand. Vanaema Nete rääkis, et tema ämm oli rääkinud, et tema mehe st. minu vanaisa isa esivanem oli sellesama Karliga jahil käinud. Nii need lood liiguvad, kuni keegi võtab vaevaks kirja panna. Kuna Põhjasõja eelsed talupoegade kirikukirjad praktiliselt puuduvad ja perekonnanimesid loomulikult polnud, jääb üle arvata, et see lugu Laiuse ümbruses sündis.
Karli, ehk Rootsi Raudpea Eesti talvepuhkusest pärast Narva lahingut, jutustatakse mitmeid muistendeid. Lisaks sõja ja jahikäikudele tundub, et kuningas igasse peatuspaika kepi maasse torkas, millest tamm sirgus. Laiuse kirikuaeda pärnapuu ka. Kirjanik Bengtsson kirjeldab kuninga viibimist Laiusel kui väga õnnelikku ja harmoonilist aega. Noor kuningas oli sõbrunenud kohalikega, võtnud osa jõulupidustustest ja käinud põdra- ja karujahil, oli mitme lapse ristiisa ja kinkis ühele pruutpaarile isegi väikese mõisa. Kuninga ohvitserid elasid lähedalasuvates mõisates ja käisid lossis lumesõda mängimas. Kuningas oli sel ajal ainult 19 aastane.
LAIUSE JA JUHAN LIIV
Laiuse alevis viis auto meid iseeneset kiriku juurde. Oli ka viimane aeg ja juhtus nagu ikka kui peab juhtuma. Saime lahkel juhatusel kirikusse sisse ja pastoraadimajja ka. Pärandiga branne oli rääkinud, et praeguses tagastatud pastoraadihoones elas tema 60.ndatel internaadilapse elu. ja hiljem asutas end hoonesse lasteaed. Nüüd on kõik tagastatud, kuid puudub hea peremees, kes Virumaale kolinud kirikuõpetaja tööd jätkaks. Mis aga puutub sellesse Juhan Liiv? Kuna tegemist ühe mu vana aja lemmikluuletajaga, siis ajasin veidi jälgi. http://www.laiuse.lib.ee/joomla/index.php/aga-meil-laiusel/ajalugu/laiuse-lugu
Nii leidsin muudki huvitavat, kuid neile, kes ei viitsi linkida räägin lühidalt Juhan Liivi loo. Liiv, kes viibis vaimuhaigete kliinikus Tartus oli majanduslikult väga halval järjel. August Kitzbergi üleskutsele "Postimehes" 1909.a luuletajat abistada reageeris Laiuse kirikuõpetaja Kõpp, kes pakkus luuletajale kosti ja elamist pastoraadis. Nii ilmuski Juhan Liiv sinna. kahjuks polnud luuletaja vaimne seisund kiita ja soe ning sõbralik vahekord hakkas mõranema. Oodatud Poola kuninga krooni ei tulnud ega tulnud ja luuletaja lahkus. Teda nähti sageli käsikirju põletamas. Õnneks ei langenud tuleroaks Laiusel kirjutatud luuletus "Helin". Kuidas ta küll oskas!
JÄRV JA MUSTLASED
Mulle meeldivad järved. Nad on kuidagi iseloomuga veekogud ja põhjatust ma ei pelga. Vesikupud ning vesiroosid on boonuseks. Peaasi, et on soe. No ikka väga soe. Üks järv, mis on ilmselt inimeste poolt tekitatud, asub otse Laiuse lossivaremete vastas. See sobis täiuslikult selle suve esimeseks supluseks. Sääskede ja parmude eest pagemiseks samuti. Rahvast oli ja tuli. Kogu sealoleku aja uudistas autosid kummaline mustlase vurhvi mehike. Nagu parkimiskontroll. Mehe välimus andis alust arvata, et on nende viiuliorkestrantide järeltulija, kelle Rootsi kuningas Laiusele olevat jätnud ja kelledest suur mustlaste kogukond alguse sai. (eheee, minu ilus noor pildiema tundub ka kahtlaselt sinna kanti). Mine tea, äkki emaisa poolt seitsmendast põlvest....Ja kust siis minus see rändurivaim?
KAUNIS KUREMAA
KUREMAAGA on vist nii, et kas koht meeldib, või jätab ükskõikseks.
Laiuselt sõitsime mööda puudega palistatud alleed kuni teeviit juhatas viimaste mõisaomanike, von Oettingenide pere matmispaika, kuhu 1890 püstitati matusekabel. Veidi vaese ja väsinud mulje, aga eks ole ju sakste ajast palju aastaid möödas.
Meile meeldis korrastatud järve ümbrus - lausa üllatas. Ilmselt on Vooremaa pärliks nimetatu seda väärt.
Lossis asus pärast võõrandamist põllutöökool. Suursugune hoone on lossi nime väärt. Nagu meile korraldatud etendusel seisid pidulised parajasti trepil ja ootasid, et fotokast linnuke välja lendaks. Leidsime tuttavad pillimehed ja lahke külaline jutustas, et 80-ndate keskel tabas sovhoostehnikumi hoonet laastav tulekahju ja selleaegne juhataja tegi kõik, et kaunis maja taastatud saaks.
Virumaa kolmainsusest (Palmse, Vihula, Sagadi) rikutuna veetles mind taastatud lossist enam park. Mitte ühetasane lai väli, vaid küngaste ning orgudega tõeline maastikkujundaja unelm, arvan. Veetsime pingil mõtiskledes mõnusalt aega ja tegime pilti ka. Asulast välja sõites märkasime uusi kortermaju.Kui Eestimaal valitseks kaks aastaaega, siis sobiks eakate kommuun just nendesse tühjade akendega majadesse Kuremaal.
Lõpuks tuli kaarti uurima asuda, ning edasi seigelda.
EESTIMAA TUULIKUD
Teise tuuliku tabas kõrvalsõitja silm kaugelt maanteelt. Oli teine loodusesse sulandunud, aga nii lummav, et tuli auto peatada ja lähemale minna. Ehe näide kuidas mets külla tuleb. Bussipeatuse silt ütles, et Väljotsa.
Olime kenasti Laiuse kihelkonnas ringi vaadanud, vahepeal Palamuse kihelkonda põiganud ja meie soovil, kaardi käsul jõudsime uude kihelkonda, mille kirik meid oma eripäraga üllatas. Nii erinev tundus see võrreldes näiteks Simuna ja Laiusega. Rahvas on ehitist võrrelnud Noa laevaga selle kuju poolest.
Ka sellist majakest nägin kirikuaias esmakordselt. Sees kedagi polnud, kuid akendel paistsid eri värvi veneetsiaküünlad.
Tee viis kirikuväravast kalmistuväravani. Valitses vaikus, isegi koerad ei haukunud. Kummaline rahu oli meiega.
NALJA KAH
Harva kohtab autosistuja silm midagi nii veidrat. Kuigi silt kutsus, me igaks juhuks ei läinud
Edasi sõites aretasime umbes sellise dialoogi:
A: kuhu me välja jõuame?
L: ilmselt Avinurme ehk Pärniku risti.
A: aga siiis?
L: siis peaks tulema Venevere.
A: aga pärast seda?
L: mmmmmm....Pajusti!
A: kohe pärast Veneveret??????
L: eeeeeiiiii!
A: aa mis siis tuleb?
L: ??????mmmmmm
A: no kuskil peaks ju lõppude lõpuks Roela ka olema?
L: kuskil jah...tõesti, muidugi peaks (kui mitte sada, siis 50 korda elu jooksul sõidetud tee)
ja Muuga tuulik ju (kui mitte viiskümmend, siis 20 korda käidud)
Eks ta pärast Roelat tule.
Muidugi ei tulnud. Tuli enne. Pärast tuli udu. Uhke. Koos päiksega. .....
A: kui hästi läheb, siis päiksetõusuks jõuame koju. (sõita umbes seitse kilomeetrit) ja kell veidi kümme läbi. Õhtul.
L: oled kindel?
A: muidugi, mis mõttes?
Ahhhhaahhaaaa! Loojanguks. Koju.
Kommentaarid
Postita kommentaar