Kahe rännunaise tee...

( Iisaku kirikupoest ostetud kašmiirkampsunit kuivama riputades meenus episood nimetust filmist  või raamatust, milles proua kampsun kaotas ebakompetentse teenija tõttu masinpesus nii värvi kui  suurust vähemalt kolme numbri võrra. Seepärast olin ettevaatlik, sest kalendrikevadele vaatamata kulub soe ja pehme vinge tuulega keha katma) Aga mitte sellest ei tahtnud....vaid hoopis eilsest markusepäevast, mil me ei kündnud ega külvanud, sest härgasid võis äkksurm tabada. Mõnes paigas kutsutakse  seda päeva ussikuningapäevaks. Ussikultus oli  omane kõigile Põhjala rahvastele ja 18.sajandini oli eesti naiste ehtetüüp maokujuline spiraal olgu siis sõrmuse või käevõruna. Ja muidugi need  ussikuningaga seotud muinasjutud ja varanduste valvamised. Ühesõnaga- ussikuningas oli sel päeval oma alamad nõupidamisele kutsunud. Veel ütles rahvatarkus, et sel päeval saab inimsaatust ette ennustada. Ja ilma. Kirikukalendri järgi on tegemist evangelist Markuse mälestuspäevaga. Oma kaitsepühakuks peavad

ehk väike mõtelus vaiksel nädalal. Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu, olgu sul voogava õhtu sügav rahu, olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu, olgu sul säravate tähtede sügav rahu, olgu sul rahu andva Poja sügav rahu. Keldi palve Kõige enam armastan ma reede õhtuid. Töönädal on läbi ja vabadus vabade päevade näol terendab. Mõnikord tekib selle pealevõidetud vabadusega probleeme nagu Tammsaare karjapoisil - et mida kõike jõuaks ja teeks ja tahaks... Mida vanemaks, seda tasasemaks planeerimine läheb. Ja seda rohkem on õnnestumisi. Üht tean kindlasti - et mitte hallitada tuleb minna välja st. korterist. Ja tuleb jätta rahumeelselt tegemata kõik majapidamistööd, mis lausa näkku ei hüppa. Veel tuleb võimalikult vähe telekat vaadata ja arvutis istuda. Siis saavad patareid laetud ja esmaspäeval tunned ennast no kui mitte viis, siis vähemalt neli aastat nooremana. Kaptenite küla Käsmu talvel! Keel lihtsalt tõrgub praegust  aastaaega kevadeks kutsuma Ma lihtsalt pole selle peale

Pühapäevane tuulutamine teostus tänu Annelile ja ilusale ilmale. Kuna kevad on meid unustanud, siis tuli talvega leppida. TOOLSE  linnusesse polnud ma talvel sattunud. Ja nagu iga kord pean nentima: erinevad aastaajad annavad erinevad silmad.  Kundast umbes viie kilomeetri kaugusel mere ääres see keskaegne linnus asubki. Või noh see, mis järgi jäänud ja renoveeritud.  Odulinnuse valmimisajaks on kirjalikel andmetel pakutud 1473. Ammu, eks? Rajati Liivi ordu poolt kõige põhjapoolsemana. Liivi sõja ajal käis linnus käest kätte ja jäi lõpuks rootslastele. Kuni Põhjasõjani, mil lõplikult purustati. Linnuse algne ülesanne oli kaitsta sadamat mereröövlite eest. Juba pea kümme aastat kuulub linnus sihtasutusele Virumaa Muuseumid. Midagi vastikut ka: eelmise aasta augustis süütasid  kurikaelad puust  laevamaketi, mis meeldis turistidele ja oli pehmelt öeldes selle paiga miljööväärtus. Miks sellised asjad juhtuvad ei tea keegi. Minu vana tuttav Karin Hansson on

Peale filmi tegime endale ühe väikese tuisuseikluse. Märksõnaks: vaatame, kuhu see tee viib? Mida lumisem, seda põnevam ja suurema riskiga. Mina ju ei juhtinud, seega ei võtnud riske. Ainus, mis ma teha sain oli riietuda võimalikult ilmaastikukindlalt ja laadida mobiiltelefon. Esimene väike tee viis taluni. Tee äärde jäid pompööse perspektiiviga pooleliolevad hooned, palju laialipillutud tehnikat. Pöörasime ümber ehk tagasi. Esimene suur tee viis Moele. Kuna väike tee, mida mööda oleks saanud piiritustehaseni jäi leidmata, siis viis suur tee edasi huvitava nimega kohta Ambla ja Kadrina kihelkonna piiril. VAHAKULMU Alles siis, kui varemeid, mis hiljem selgudes osutusid vesiveskiks pildistama hakkasin tabas mind teadmine: kui lumeväli asendada veteväljaga ja kujutada sinna üks kena kalastusjärv siis...hopsti - ma olen siin kunagi käinud ja seda kohta pildistanud. Andmete kontrollimiseks helistasin sõbrale, kes kinnitas: ainult 15 aastat tagasi ehk alles see oli. Suurel