Ussikuningapäev või Markusepäev (Tudulinna kalmistu, iisaku, Kauksi) 25.aprill 2013
( Iisaku kirikupoest ostetud kašmiirkampsunit kuivama riputades meenus episood nimetust filmist või raamatust, milles proua kampsun kaotas ebakompetentse teenija tõttu masinpesus nii värvi kui suurust vähemalt kolme numbri võrra. Seepärast olin ettevaatlik, sest kalendrikevadele vaatamata kulub soe ja pehme vinge tuulega keha katma)
Aga mitte sellest ei tahtnud....vaid hoopis eilsest markusepäevast, mil me ei kündnud ega külvanud, sest härgasid võis äkksurm tabada. Mõnes paigas kutsutakse seda päeva ussikuningapäevaks. Ussikultus oli omane kõigile Põhjala rahvastele ja 18.sajandini oli eesti naiste ehtetüüp maokujuline spiraal olgu siis sõrmuse või käevõruna. Ja muidugi need ussikuningaga seotud muinasjutud ja varanduste valvamised. Ühesõnaga- ussikuningas oli sel päeval oma alamad nõupidamisele kutsunud. Veel ütles rahvatarkus, et sel päeval saab inimsaatust ette ennustada. Ja ilma.
Kirikukalendri järgi on tegemist evangelist Markuse mälestuspäevaga. Oma kaitsepühakuks peavad Püha Markust notarid, klaasikunstnikud ja kirjutajad. Miks mitte siis ka blogijad :D
Pole midagi meeldivamat töökeelust ja võimalusest seda sõnasõnaliselt võtta. Kuna kogu tubane majapidamine karjub töötegemise järele on alati võimalus välja minna. Nii me tegimegi.
Tee viis TUTTU. Muidugi on selline kohalühend võõras, aga miks mitte mänguline. Tudus maabusin pikemalt aastajagu tagasi tänu ühe branne ümmargusele vanemaks saamisele. Tagasivaatel selgus, et paik on teenimatult blogisissekannetest välja jäänud. Ääremaa asi või kuidas. Igatahes panen plaani.
Tänavune Tudu poe esine mõjus militaarselt. Poes ostsid pildil oleva sõiduvahendiga kohale ilmunud mehed leiba ja majoneesi. Mitte suitsu ja õlut. Oleme hästi valvatud ja kaitstud.
Kell oli alles hommikupoolik ja ilm selleaastaselt külm. ....Isegi soojast autost. Veidi toidupoolist, autole uuesti hääl sisse ning juba jõudsimegi
TUDULINNA kirikutest olen kirjutanud. Vaja vaid üles otsida
Alevist läbi sõites ei osanud midagi arvata. Väike kohakene. Netist sain teada, et tegemist koguni vallaga, kus keskuses st. Tudulinnas põhikool ja lasteaed. Kultuurimaja ka. Valla tuntum küla Oonurme, kus kena külamaja ja kus laulupäevadel käidud. Rannapungerja kuulub samuti Tudulinna alla. Ühesõnaga tükk Peipsit samuti.
Nagu ikka huvitab mind koha ajalugu. Veidike, sest selle paigaga ühisosa pole.
1583 a. esimesed teated räägivad Tutinlinnast. Hilisem Tuddolinn eraldus Rakvere mõisast ja kuulus Viru Jaagupi kihelkonda. Nii et ei mingit Ida Virumaad, vaid ikka üks Virumaa. Otsin vallakodanike arvu. 500 kelledest alevis 230. Mnjah. Elada saab kõikjal. Kodulehelt leian kena meenutuse:
„Linnamäelt avaneb küla peale ilus pilt: tänavate ääres asuvad majad on korralikult kõrvalhoonetest lahusseisvad ehitised, paljud isegi kahekordsed; mitmelt poolt paistavad tuuleveskid, haritud põllud, aiad, looklev jõgi. Ja seda kõki piirab eemalt „suur mets.“ Nii on Tudulinna kirjeldatud maakonna minevikku ja olevikku käsitavas koguteoses „Virumaa“, välja antud 1924. a. Rakvere maakonnavalitsuse poolt.
1947 a ehitati Roostoja jõele väike hüdroelektrijaam. Sinnasõidurisk jäi võtmata, sest mätas oli märg ja tee ka.
Peatusime hoopis surnuaia väravas.
Anneli rääkis toreda loo "Vana juudi õpetus pojale"
Poeg, kui võtad esimese naise, võta juut. Lapsed tulevad ema nägu ja tegu.
Poeg, kui võtad teise naise, võta venelane. Tema juba oskab armastust jagada.
Poeg, kui võtad kolmanda naise, võta eestlane. Sa vaata kui hästi nad oma surnute eest hoolt kannavad.
Nii see oligi. Rohkem, kui kalmistuvaikus ja rahu hämmastas meid unikaalsete väikeste raudristide kogum. Midagi sellist pole ma kusagil näinud! Kodus uurisin veidi ja sain teada, et need unikaalsed sepisristid 18-19 saj. on kohalike seppade valmistatud.
Nii korrastatud vanu kalme pole ma kusagil näinud. Väike toimiv vald ja oma tööd tundev kalmistuvaht. Hea tunne jäi.
TUDULINNAST läbi ei pööranud me Avinurme, vaid IISAKU poole. Ma pole seda teed vist kunagi sõitnud, vähemalt kevadel mitte. Imelised metsad kahel pool - tükike Alutaguset! Sirged mastimännid ja valendavad kasetüved. Kõigepealt paistab kaugelt metsade taustal Iisaku vaatetorn. Meie alustame nagu ikka surnuaiast.
Lõunane päike on rahvast kadunukeste kodusid korrastama tulnud. Leiame harukordseid rõngasriste (neli rõngasristi, 17 saj), mis seotud Peepude suguvõsaga. Kui Oonurme lähedal sündinud kasvanud kuulus dirigent Ants Üleoja (1936), siis Iisaku ligidalt on pärit näitleja ja laulja Helend Peep (1910-2007)
Sõbranna võtab binokli abiks, et tundmatuid linde tuvastada. Mina tuvastan ilma binoklita rähni. 
Lõunasel kehakinnitusel tahame väikse panusega toetada kohalikku kohvikut, mis teenib rahvast juba 15 aastat masust ja ketikaubandusest hoolimata. Tummine hernesupp ja povidloga pirukad. Kui sinna kanti satute, ärge laske ennast häirida pimedast ebamugavusest, vaid panustage heale kõhutäiele.
Huvitav on niimoodi lihtsalt sõita ja jõuda. ja jälgida inimesi ning maju. Siinne rahvas tundub oma kodudest hoolivat. Kõige koledam on bussijaam, mida millegipärast ei pildistanudki. Paarkümmend inimest ootab ilmselt kalaautot. Ja meie leiame poe. Kirikule kuuluv taaskasutus pakub pikaks ajaks põnevust ja tõotab suurt saaki.
Kirik (ehitatud 1894) ise asub mäe otsas ja ilma kirikuaiata. Lihtsalt keset kaunist sinililledega parki. Korras ja kena.
Valla koduleht on asjalik. Sealt pärinebki antud teave kokkuvõtvalt:
IISAKU on samuti vallakeskus nagu Tudulinnagi. Elanikke 1400 kanti, nendest 800 alevis. Ja üks gümnaasium. Vallavanem ja kirikuõpetaja on ühes ja samas isikus. Avo Kiir. Ilmselt ainulaadne kogu Eestis, kus võim ja vaim üheskoos.
Toreda legendi leidsin ka: Muistend pajatab, et pärast laastavat sõda olnud Iisaku ümbrus inimtühi. Pääsenud ainult üks mees, kes end kogu sõja aja tühjas kaevus varjanud. Ta leidnud valge hobuse ja sõitnud sellega endale naist otsima. Sirtsu soost leidnud ta vanatüdruku, kes tema naiseks saanud. Mehe nimi olnud Iisak ning tema järgi hakatud ka kohta Iisakuks nimetama. Ümberkaudne rahvas aga olnud nende järeltulijad.
Vald on kuulus toonekurgede rohkusega. Pidavat olema 12 asustatud pesa.
Oma muuseum on neil ka. Kuna tahtsime veel Peipsile jõuda, siis jätsime selle tulevikuks. Kunagi genealoogidega sai käidud ka. Aga vaatetornita ei soovinud jääda. Vaatetorn küll paistis, aga sinna saamiseks tuli veidi infot koguda. Tee viib mööda kenadest individuaalidest. Nii jõuamegi Tärivere mäele, mille kõrgus 94 meetrit ja torn veel peale selle. Kaaslane käis, mina passisin seekord. Tuul oli tugev ja mine neid sipelgaid tea. Olid ju ühel aastal hakanud tornipuid õõnestama. 
Ja tulebki Peipsi poole kiirustada. Miks siis mitte valida sama valla heakorrastatud rand. Kauksi. Saab vähemalt otse autost kuiva jalaga. Mööda laudteed nagu linnaprouadele kohane.
Ja sealt ta paistabki! Ohhh! Ilu võttis hinge kinni. Korraga nii liiv, jää, vesi, pilved ja päike.
Kui maa poole vaadata ei saa aastajast aru.
Jäljed liival
ja jääl
Olen vanaks elanud, kuid kunagi pole siin kevadel käinud. Nüüd siis on see tehtud. Jumalik!
Et koju jõuda tuleb jälle Järuska silda vaatama minna. Seekord siis kevadel.
Kommentaarid
Postita kommentaar